Kolme sammu lähenemine

Perevägivald on üks peamisi põhjuseid, miks lapsed Euroopas kodust lahkuvad ja kadunuks jäävad. Lapsed, kes kogevad kodus vägivalda, väärkohtlemist, hooletusse jätmist või kontrollivat käitumist, ei pruugi osata enda eest seista. Kuid täiskasvanud nende igapäevaelus – õpetajad, treenerid, naabrid, noorsootöötajad, pereliikmed – on sageli parimas positsioonis märkama, kui midagi on valesti. See kampaania pakub lapse ümber olevatele täiskasvanutele kolme sammu, et aidata last kaitsta: märka märke, võta ühendust ja teavita.

Kui lastel pole kodus turvaline, ei pruugi nad näha muud väljapääsu, kui põgeneda. Perevägivalla märkide äratundmine võib aidata ära hoida lapse kadumise. Perevägivald on üks peamisi põhjuseid, miks lapsed Euroopas kodust lahkuvad ja kadunuks jäävad. Lapsed, kes kogevad kodus vägivalda, väärkohtlemist, mitte hoolimist või kontrollivat käitumist, ei pruugi osata enda eest seista.Täiskasvanud nende igapäevaelus – õpetajad, treenerid, naabrid, noorsootöötajad, pereliikmed – on sageli parimas positsioonis märkama, kui midagi on valesti. Ennetuskampaania pakub lapse ümber olevatele täiskasvanutele kolme sammu, et aidata last kaitsta: märka märke, võta ühendust ja teavita.

• Märka – õpi märkama käitumismustreid, mis võivad viidata sellele, et laps elab perevägivalla või väärkohtlemise keskel.

• Võta ühendust – räägi lapsega turvalisel ja hinnanguvabal viisil. Anna talle teada, et ta ei ole üksi ja et abi on olemas.

• Teavita -jaga oma muret kellegagi, kes saab aidata – kas oma organisatsiooni siseselt või selleks mõeldud ametiasutustega.

Kampaania toob välja viis märki lapse käitumises, mis võivad viidata ebaturvalisele kodukeskkonnale. Need põhinevad teadusuuringutel ja riiklikel juhistel, mida on üle vaadanud psühholoogid ja spetsialistid üle Euroopa. Üksik märk võib olla põhjustatud paljudest erinevatest teguritest, kuid kui mitmed märgid ilmnevad juba koos, väärib see tähelepanu ja sekkumist.

1. ÄKILISED MUUTUSED KÄITUMISES

Laps, kes oli varem seltskondlik, võib muutuda vaikseks ja endassetõmbunuks. Tavaliselt rahulik laps võib muutuda agressiivseks või kergesti ärrituvaks.
Teised märgid võivad olla unehäired, huvi kadumine tegevuste vastu, mis talle varem meeldisid, väsimus või hajameelsus koolis, peavalu või kõhuvalu,märgatavad muutused söögiisus. Noorematel lastel võib see avalduda varasemate käitumisviiside juurde tagasipöördumisena, näiteks voodimärgamine või pöidla imemine.
Muret ei pruugi tekitada üksik muutus, vaid see, kui mitu muutust ilmnevad koos. Kui lapse juures tundub midagi teistmoodi, siis väärib see muster tähelepanu.

2. SELETAMATUD VIGASTUSED

Füüsilised vigastused on sageli kõige nähtavam märk kahjust. Tunnusteks võivad olla sinikad või jäljed ebatavalistes kohtades (näiteks kõrvadel, kaelal või reite siseküljel), erinevas paranemisjärgus vigastused, võpatamine puudutuste peale või varjava riietuse kandmine sooja ilmaga.
Kui lapse käest vigastuse kohta küsida, võib ta tunduda ebatavaliselt ärev, vaadata enne vastamist täiskasvanu poole või anda selgituse, mis ei vasta päris vigastuse olemusele.
Kuigi üksik vigastus ei kinnita väärkohtlemist, on ajas korduv seletamatute või ebajärjekindlate vigastuste muster märgiks, mida ei tohiks tähelepanuta jätta.

3. PIDEV VALVELOLEK / ÜLITUNDLIKKUS

Vägivalla keskel elav laps võib näida pidevalt pinges ja valvel. Ta võib ehmuda kergesti valjema hääle või äkiliste liigutuste peale, paistab olema võimetu lõõgastuma või jälgib tähelepanelikult enda ümber olevaid täiskasvanuid. Klassiruumis või spordiringis võib ta keskenduda pigem teiste meeleolu tajumisele kui tegevusele endale.
Füüsilisteks märkideks võivad olla nähtav kehapinge, rusikate või lõualuu pingesse tõmbumine ning kiirenenud hingamine. See on enamat kui tavaline ärevus. See on pidev valvelolek, mida põhjustab ootus, et midagi halba võib juhtuda igal hetkel.

4. HIRM KOJU MINEMISE VÕI KINDLA INIMESE EES

Lapse olek võib muutuda nähtavalt pingsaks või ärevaks, kui saabub aeg koju minna. Ta võib püüda lahkumist edasi lükata korduvate vabandustega. Ta võib koolipäeva lõpus näida rahutu, otsida lähedust õpetaja või mõne teise usaldusväärse täiskasvanuga. Ta võib vältida üksi jäämist. Seda eristab üldisest käitumise muutusest see, et hirm on selgelt seotud kindla koha, hetke või inimesega.

5. RASKUS AVANEDA VÕI KODUST RÄÄKIDA

Laps võib muutuda märgatavalt vaikseks, kinniseks või ebalevaks, kui juttu tuleb kodust või pereelust. Ta võib vältida küsimusi kiirelt teemat vahetades, anda ebamääraseid vastuseid või tunduda mures, et ütleb midagi valesti.
Mõned lapsed väldivad silmsidet või sulguvad emotsionaalselt, kui jutuks tuleb midagi isiklikku. Teised võivad reageerida ootamatumal viisil, näiteks närviliselt naerda või kinnitada, et kodus on kõik korras, kuigi see ei pruugi nii olla.
Kui selline tõrksus ilmneb äkitselt või koos teiste märkidega, võib see viidata sellele, et laps ei tunne end piisavalt turvaliselt, et avatult rääkida.

VÕTA ÜHENDUST

Üksik märk ei pruugi tähendada, et laps kogeb vägivalda, kuid kui mitu märki ilmnevad koos või kui miski lapse juures tekitab korduvalt muret, tasub seda sisetunnet usaldada.
Kontakti loomine võib aidata last kaitsta enne, kui olukord halveneb ja enne, kui põgenemine hakkab tunduma ainsa väljapääsuna.

Koduses vägivallas elavad lapsed räägivad harva ise. Neil ei pruugi olla sõnu, neid võidakse sundida vaikima või nad võivad tunda vastutust vanema kaitsmise eest. Mõnikord vajab laps, et keegi teine teeks esimese sammu.

TEAVITA

Pöördu kellegi poole, kes saab aidata. Kui töötad lastega, võib selleks olla näiteks lastekaitse spetsialist, koolipsühholoog või sinu organisatsiooni heaolutöötaja. Kui oled pereliige, naaber või keegi teine, kes lapse pärast muretseb, võta ühendust vastavate ametiasutustega.

Mure jagamine ei ole süüdistamine – see tähendab, et lapse olukorda märkab keegi, kellel on vajalikud teadmised ja oskused aidata.

KUI USUD, ET LAPS ON VAHETUS OHUS, VÕTA KOHE ÜHENDUST HÄDAABINUMBRIL 112.