Koerajuht Siret Nõgus: Kolm aastat pühendumist ja vaeva tõid nüüd väärilise palga – minu koer on päästnud inimelu

Koerajuht Siret Nõgus elupäästeotsingust: Minu käest on päris tihti küsitud, miks ma seda teen – veedan peaaegu kogu oma vaba aja kusagil metsas või linnatänavatel tunde ja tunde treenides, olenemata ilmast või aastaajast. See on hobi ja elustiil, mille peamiseks ajendiks on olla olemas siis kui meid kõige enam vajatakse.

Meie vabatahtlikena treenime ning töötame missioonitundest. Treeningute, aja ja pühendumuse taga on kogutud teadmised, kogemused ja soov areneda. Selliste koeratiimide olemasolu on ühiskonnale oluline, sest nad toetavad pääste- ja otsingutöid olukordades, kus iga minut võib olla määrava tähtsusega. Lisaks ühendab vabatahtlikke tugev soov panustada kogukonna turvalisusesse ning kasutada oma koerte oskusi päriselt tähendusrikkal eesmärgil.

8. mai õhtul kella 21:00 paiku sain OPEROG koertegrupi kutsungi liituda kadunud naise otsinguga. Pakkisin asjad ning Hugo autosse. Sündmuspaigale Kehrasse jõudsin umbes kella 01:00 paiku öösel. Kohapeale jõudes võttis meid vastu SA Kadunud OPEROG staabist Reet Kanger ning jagas kogutud informatsiooni. Kuigi oli teada, et mõned tunnid varem on maastikult leitud esemeid, mis võivad kuuluda kadunud isikule, siis 100% kindel selles olla ei saanud. Seega otsustasin taktikaliselt, et panen koera tööle just otsitava kodumaja ukse eest, sest just sealt ta eelneval hommikul kell 07:00 faktiliselt lahkus. Olukorra tegi muidugi raskemaks asjaolu, et tegemist oli juba ca 18 tundi vana kadumisega ning otsitava elukoht asub küllaltki suure liiklustihedusega tänava ääres. Sellise ajaga jõuab lõhn levida väga laiale alale ning see lõhnaosa, mis keskkonda alles jääb väheneb märgatavalt iga tunniga.

Minu koer Hugo on treenitud mantrailingu koeraks – see on otsingumeetod, kus koer järgib konkreetse inimese individuaalset lõhna, et leida tema liikumistee või asukoht, samuti kogub ja annab koer koerajuhile informatsiooni. Erinevalt jälje ajamisest ei keskendu mantrailingu koer ainult maapinnale, vaid töötab nii maapinna kui ka õhus leviva lõhna koridoriga, kasutades kogu keskkonnast saadavat infot.

Hugole lõhna andes ja tööd alustades kontrollis ta kõigepealt ka trepikoja koridori ning siis võttis selge suuna tänavale, mis lõpuks oli kaks kilomeetrit pikk rännak linnakeskkonnast pimedale maastikule. Esimesel ristmikul keeras koer ilma pikema mõtlemiseta paremale ning peagi jõudsime üle jõe viiva jalakäijate silla kaudu järgmisele ristmikule, kus koer pidi otsustama, kuhu suunda edasi liikuda. Hugo kontrollis kõiki suundi kaks korda ning otsustas liikuda maastikule pimedusse viivale käänulisele metsateele. Ühel hetkel pöördus ta kaldast veidi alla ning suundus vee poole, tõmmates ninaga vee pinnalt pikalt lõhna ning jätkas siis tööd. Hiljem sain teate, et just sellest punktist leiti viimane ese, mis võis viidata kadunud naisterahvale. Meie teekond kulges sealt veel umbes 70 meetrit üle maha langenud puude kuniks koer muutus väga aktiivseks (märk sellest, et ta sai värsket lõhna), näitas selgelt huvi üles teest vasakule metsa, kuhu võttis koheselt ka suuna. Teest umbes kümmekond meetrit sisse padrikusse jõudes oli lebamas tema otsitav. Elus!

Hetkel, mil minu kaardilugejad temaga tegelesid tõstis naine käe koera suunas ning Hugo sai õnnelikult ühe keeletõmbega vastu tema kätt ära märkida, et ta on teinud oma töö edukalt lõpuni. Nii nagu iga vabatahtlik, olen ka mina sellisteks hetkedeks treeninud aastaid – et olla valmis. Aga kui see hetk päriselt kätte jõudis, on hoopis midagi enamat kui eales oskaksid oodata. Tohutu emotsioonide virrvarr.

Meie teekond Hugoga kestis ca 35 minutit, mis tundub ju nagu kerge jalutuskäik pargis. Tegelikkuses nüüd analüüsides kogetut julgen öelda, et see teekond oli raske, nii koerale kui mulle. Ma olen ääretult tänulik, et me oleme treeninud Kocheri meetodit kasutades, mis andis mulle nendel rasketel hetkedel vajalikud tööriistad, kuidas oma koera vajalikul hetkel toetada. Me oleme ühtne tiim. Enam rohkem uhke oma Hugo üle olla ei saaks.

Aitäh meie mantrailingu tiimile, kellega koos oleme kõik need aastad treeninud ning üksteist toetanud. Aitäh SA Kadunud OPEROG, et meid ikka ja jälle kaasate. Saadan kõik oma head soovid perele, kelle ema jõudis koju! Aitäh!