Alasti naisjurist: Ärge hävitage keha müüma sundides Eesti naisi!

5. mai 2014 Mai

«Naisi prostitutsioonile sundides invaliidistatakse kellegi tütred või emad elu lõpuni,» lausus jurist Maarika Pähklemäe, kelle sõnul teenib ühe naise keha orjastamise pealt kuritegelikku kasumit alati mitu meest alates taksojuhist ja lõpetades hotellipidajaga.

Möödunud laupäeva lõunal otsustas jurist Maarika Pähklemäe astuda tänavale pea alasti, keha katmas vaid kehamaalingud. Eesti naisjuristide liit korraldas kunstiprojekti, mille sõnumiks oli peatada tänapäeva orjapidamine ehk inimkaubandus.

Performance algas sümboolsest väikese näpu loovutamisest ehk selle mustaks värvimisest, edasi liikusid käärid ja pintsel mööda käsivart üles, kuni musta värviga oli kaetud kogu keha ja riided seljast lõigatud. «Iga keha on suveräänne tervik,» ütles Pähklemäe. «Selle kasutamine või sellelt millegi äravõtmine on lubamatu. Inimene ei ole kaup, kes on juristina inimkaubanduse ohvreid esindanud juba aastaid ja teab sellest mustast ärist väga palju.»

Pähklemäe aktiivsel osalusel keelati mullu detsembrist Eestis seksiost alaealistelt ning inimkaubanduse paragrahv on kantud kriminaalmenetluse seadustikku. «Inimesed võiksid märgata meie ümber toimuvat inimkaubandust ja naiste orjastamist,» lausus  Pähklemäe. «Ohvrid on ju meie kõrval, kellegi lapsed ja meie juures, mitte kusagil kaugel. Kahju on ka kohata suhtumist, et enamik prostituute teeb seda tööd oma vabal tahtel – isegi siis, kui seda tehakse võõras riigis ja keldrisse luku taha panduna.»

Naisjuristi peamine sõnum oli peatada inimkaubandus ja tõik, et me kõik saame sellele kaasa aidata. «Inimene ei ela isolatsioonis või teisel planeedil, need ohvrid elavad meiega samas ühiskonnas, on kellegi tütred või emad,» leidis Pähklemäe. «Kunstiaktsioonis oli rõhk naise kehal, naistel endal tuleks tõsta enesehinnangut ja hinnangut keha suhtes, siis pole inimene nii haavatav. Ohver tihti ei pane tähele, et annab käe kellelegi, kes teda hiljem kuritarvitab.»

Pähklemäe rääkis, et tihti algab ohvriroll nii, et näiteks usaldatakse võimalikku tööandjat või lausa oma austajat või kihlatut. «Arvatakse, et see inimene ei tee mulle kunagi halba, ta vajab abi, see on vaid üks kord,» seletas Pähklemäe. «Olukord muutub rängemaks samm sammu järel, kuni jääb vaid tõdeda – olen prostituut ja see ei ole minu vaba valik. Majanduslik kasu on oluline põhjus ärakasutajale ning ohvrile, kes loodab mõnikord vaesusest välja rabeleda. Jõukad naised ei satu prostituudiks ehk ohvri rolli. Minu jaoks on igasugune seksuaalne ekspluateerimine üldse väga hull. On olnud juhtumeid, kus pedofiilia on treeneri ja lapse vahel. Ka on juhtunud, et kasuvanem karistuse eesmärgil vägistab. See on väärastunud maailm, aga kui oled ohver ja elad selles keskkonnas, siis sa ei suuda tõmmata piiri. Meie, eemalseisjad, ei saa arvustada seda isikut ja öelda, et miks ta ära ei tulnud. Polegi alati kuhugi minna ja kuskilt abi paluda. Samas ohvriga kokku puutunud inimeste suhtumine pole õiglane. Suhtumine on tihti, et ah, ise oled süüdi.“

Loe edasi siit